Kuigi Marokos on valdavalt moslemitest koosnev elanikkond, ei saa uiguurid Hiinas mingit toetust. Selle probleemi lahendamiseks ehitasime memoriaali, mis pälvis araabia ajakirjanduse tähelepanu alles pärast seda, kui Iisraeli ajaleht teatas selle sarnasusest Berliini holokausti memoriaaliga. BBC Arabic kajastas projekti, mis vallandas rahvusvahelise meediabuumi, mis nihutas tähelepanu uiguuridelt Iisraeli-Palestiina konfliktile. Kunstiteos õnnestus!
Vikipeedia Maroko holokausti ajaloos ei mainitud kunagi kõrbes asuvaid sunnitöölaagreid, kus juudid surid. Meie memoriaal hävitati Maroko siseministeeriumi poolt pärast aastast ehitustööd. Selle teoga tõime sunnitöö teema ka Vikipeedia Maroko ajalukku, et võidelda ajaloolise revisionismi ja antisemitismi vastu. See juhtus hoolimata sellest, et algselt oli see mõeldud kunstiinstallatsioonina, et juhtida tähelepanu Hiina poolt uiguuride vastu toime pandud inimõiguste rikkumistele.
Kunsti bumerang lendas taas loomingulise kaare, et võidelda moslemivastase rassismi vastu ja mainida Vikipeedias unustatud sunnitöölisi.
Kahjuks Marokos selliseid performance'ikunsti vorme pole. Meeskond
Meie Maroko territooriumil, kus asub Sõrmuste Isanda Orthanci torni koopia, teevad Maroko võimud meie elu raskeks. Saksamaa föderaalse tehnilise abi agentuuri (THW) hallatav 500-inimese supiköök konfiskeeriti, Saksa abitöötaja haud hävitati buldooseritega ja arenguabi pagariäri, millest kohalik elanikkond otsest kasu sai, tehti maatasa.
D
Avatud kiri Maroko kuningale Mohammed VI-le.
Teie Kõrgus Mohammed VI, kunst ei ole kuritegu. Meie Saksa inimõiguste ning kunsti ja kultuuri edendamise organisatsioon peab teile kiiresti kaebama tõsiste inimõiguste rikkumiste kohta Marokos. Kõik algas Aafrikale suunatud mobiilse supiköögiga, mille teie tolliametnikud konfiskeerisid Tangeris 2018. aasta mais, kuna meid süüdistati kavatsuses müüa suppi Marrakechis ärilistel eesmärkidel. Juba aasta aega oleme näinud inimesi prügikastidest söömas ja meie supiköök oleks kindlasti aidanud paljudel inimestel piisavalt süüa saada. Miks teie ametnikud meie kunstnike aeda lammutavad? Teie ametivõimud ei vastanud meie hoonetaotlusele 2018. aasta septembris. Püüdsime iga päev teie administratsiooniga ühendust võtta kõigi riigis saadaolevate kanalite kaudu, alates parlamendist kuni teie Maroko saatkondadeni, kuid tulutult. Te ei vastanud kunagi. 2018. aasta detsembris suri meie PixelHELPERi arendustöötaja Tombia Braide südamerabandusse pärast seda, kui oli võimude käitumisest äärmiselt ärritunud. Loomulikult maeti ta mälestuseks ilma kellegi juuresolekuta ja süüdistati Maroko matusekorraldajat. Ehitasime tema mälestuseks päikesekella, mille nende buldooserid hävitasid. Investeerisime Marokosse aasta jooksul 100 000 eurot. Pidasime konservleiva pagaritöökoda, et tagada Aafrika toidustabiilsus, ja varustasime oma küla iga päev tasuta leibaga. Teie sandarmeeria viib meie külastajad jaama, väites, et meid on keelatud külastada. Ülekuulamine süüdistustega, et meie külaline on reetur ja vabamüürlane, on vastuvõetamatu. Pärast seda sai meie külaline laksu. Politsei on korduvalt keelanud ajakirjanikel meie varale juurdepääsu. Kuigi meil on teie riigis kõik vajalikud dokumendid investori viisa saamiseks, sealhulgas kolmeaastane üürileping ostuvõimalusega, tahab teie politsei meid välja saata. Nõuame hüvitist konservleiva pagaritöökoja hävitamise ja taastamise eest. Lisaks peaksite teavitama oma kohalikke politseinikke, et kunstnikud ei ole terroristid. Sest nii meid koheldakse. Caidi parem käsi Mkadem ähvardab meie töötajaid füüsiliselt, kuna nad ei sulgenud meie välisseintes olevaid auke. Meie meeskond vajas Eid al-Fitriks marutaudivastast vaktsiini koerahammustuse tõttu. Kahjuks suleti nende tervishoiuosakonnad Ait Ouriris ja Marrakechis. Nõuame 100 000 eurot rekonstrueerimiseks ja isiklikku vabandust nende politseijuhilt Ait Ouriris ja Caidilt Ait Faska's, kes ei räägi meiega kunagi otse, vaid suhtlevad ainult kõrvaliste osapoolte kaudu. Politsei vägivalla tõttu meie külaliste vastu nõuame 100 meie valitud töötajat Ait Faskast ja Ait Ouririst 100 aastaks, et nad töötaksid meie kunstiprojektide kallal.
1942. aasta suvel külastas dr Wyss-Denanti juhitud Rahvusvahelise Punase Risti (IRC) missioon Boudnibi, Bou Arfa ja Berguenti laagreid. Tänapäeval ei mäleta nendes kaugetes külades keegi päikest.
Kokku oli Maroko Prantsuse protektoraadis 14 erinevat tüüpi laagrit, kus peeti kinni 4.000 meest. Kolmandik neist olid eri rahvustest juudid. Vangid olid kõik mehed, välja arvatud Sidi Al Ayachis, kus oli naisi ja lapsi. Mõned laagrid olid valvatud kinnipidamiskeskused, mis tähendasid Vichy režiimi poliitiliste vastaste tegelikke vanglaid. Teised olid nn transiitlaagrid pagulastele. Veel teised olid reserveeritud välismaistele töötajatele. (Või juutide puhul Bou Arfa laager.) Vichy ajal sai Sahara-tagusest raudteest oluline sümbol koostööst Kolmanda Reichiga. Seetõttu oli tööjõu järele suur nõudlus. Need, kes enam töötada ei saanud, surid sageli.
Tuhandeid Hispaania vabariiklasi sunniti koos võõrtöölistega töölaagritesse, kus ülesandeks anti raudteeliinide ehitamine ja hooldamine. Pärast Franco repressioonide eest põgenemist oli töötempo jõhker ja ebainimlik. Hispaania töölistest said tõelised süüdimõistetud. Sinna saadeti ka Kesk-Euroopast küüditatud juute ja Prantsuse kommuniste. Igapäevaelu oli kohutav. Paljud surid väärkohtlemise, piinamise, haiguste, nälja või janu, skorpionihammustuste või maohammustuste tagajärjel.
Berguenti (Ain Beni Mathar) laagrit haldas Tööstustootmise Osakond. See oli reserveeritud ainult juutidele (CRI aruande kohaselt 155 juuti 1942. aasta juulis ja seejärel 400 1943. aasta alguses). „Kuid see vaimne lohutus ei vähendanud tõsiasja, et Berguenti laager oli üks hullemaid,“ ütles Jamaa Baida. Punasel Ristil paluti see sulgeda, kuid Berguentis elavad juudid, eriti Kesk-Euroopast pärit juudid, olid varem Prantsusmaale põgenenud. Pärast 1940. aasta lüüasaamist demobiliseeritud Võõrleegioni vabatahtlikud interneeriti seejärel „administratiivsetel põhjustel“. Nii oli ka Saul Albertiga, Türgi kodanikuga, kes saabus Prantsusmaale 1922. aastal. Ta oli Berguentis vangistatud kuni vabanemiseni märtsis 1943. Oma päevikus kirjutab ta:
"10. veebruar (1941): Lõhuti terve päev kive. 2. märts...: Üle anti viiendale Saksa juutide rühmale. See ei meeldi mulle üldse. Töö pole enam endine; pidime ballasti tegema... 6. aprill: Me ei suuda seda elu enam taluda. Mul on palavik, hambavalu... 22. september: Rosh Hashana: Keegi ei tahtnud töötada... 1. oktoober: Ei söönud..."
Valvurid, kellest paljud olid sakslased, käitusid türanlikult, vaenulikult ja pahatahtlikult. „Nad oleksid pidanud liituma kurikuulsa natside SS-iga.“ Mõnel vangil õnnestus põgeneda, nad jõudsid Casablancasse ja ühinesid.
Boudnibis, 10 000 elanikuga väikelinnas, on praegused sõjaväekasarmud viimased säilinud jäänused Prantsuse armee laagrist. Vanemad elanikud on säilitanud mälestuskilde: „Võin teile kindlalt öelda kahte asja. Esiteks, Boudnibi tiiba asustasid peamiselt juudid. Teiseks, enamik linna laagrilisi käis seal algkoolis“ (Tel Quel Magazine nr 274, 19./25. mai 2007).
Sinna interneeriti kommunistlik ajakirjanik Maurice Rue. Ta rääkis meile, et „40 vangist olid kolmveerand kommunistid, sotsialistid ja gaullistid, enne kui 40 juuti mõneks kuuks saabusid“.
Pärast Ameerika vägede maabumist 8. novembril 1942 liitus Maroko liitlastega. Jaanuaris 1943 kohtusid liitlased Casablancas konverentsil. Allkirjastati strateegiline ja sõjaline leping. Varsti pärast seda, Sitsiilia sissetungimisega (operatsioon Husky, juuli 1943), algas Saksamaa okupeeritud Euroopa lõpp.
Ehitustööd Bou Arfas ei katkenud ja olud ei paranenud märkimisväärselt. Neile maksti paremini, kui kommunistid ja juudid asendati Itaalia ja Saksa vangidega. Sahara-taguse maantee ehitus jäi aga igapäevaseks põrguks. Prantsusmaa ei loobunud projektist, mida peeti ressursside omastamiseks, enne 1949. aastat.
Muidu lammutati laagrid kiiruga 1942. aasta lõpu ja 1943. aasta alguse vahel.
Bill Crani ja Karin Davisoni dokumentaalfilm, mis on eetris Arte kanalil.
Esimene holokausti memoriaal Põhja-Aafrikas
Avaldus tagakiusatud vähemuste vastu kogu maailmas. Põhja-Aafrika esimese holokausti memoriaali ehitamise eesmärk on pakkuda koolidele ja laiemale avalikkusele teabeallikat holokausti kohta.
Kui iga plokk räägib valjemini kui tuhat sõna. 17.07. juulil alustati Põhja-Aafrika esimese holokausti memoriaali ehitust. Püstitame steele, et hallide plokkide labürindis külastajatele edasi anda abituse ja surmahirmu tunnet, mida inimesed koonduslaagrites kogesid. Tahame luua Põhja-Aafrikasse koha, mis toob mälestuse digiajastusse. Vaatajad saavad ehituse edenemist jälgida otseülekande vahendusel ning mõjutada töötajate ja nende annetuste abil ehitatavate plokkide arvu. Mida rohkem inimesi vaatab ja annetab, seda suuremaks holokausti memoriaal kasvab.
Marrakechi holokausti memoriaal on plaanitud maailma suurimaks. See on viis korda suurem kui Berliini holokausti memoriaal ning koosneb lõpuks enam kui 5 10.000 kivist steelast, mis ümbritsevad infokeskust, mis jagab külastajatele holokausti kohta teavet.
PixelHELPERi Fondi asutaja Oliver Bienkowski otsis Yad Vashemi andmebaasist oma perekonnanime ja leidis mitu kirjet. Seejärel otsis ta Aafrikast lähimat holokausti memoriaali ja leidis Lõuna-Aafrikast vaid ühe. Kuna see on Marokost praktiliselt maailma kaugusel, otsustas ta ehitada PixelHELPERi territooriumile holokausti memoriaali. Naaberkrundid on kõik tühjad, seega on piisavalt ruumi vähemalt 10 000 steela ehitamiseks.
